Tulevikupimedus

I — Diagnoos

On olemas pimedus, millel pole sümptomeid.

Taju ei kao. Silm näeb edasi, mõistus arutleb edasi, inimene kõnnib mööda maailma ega koperda. Just seetõttu on see pimedus täielik: ta ei jäta endast märki. Pime, kes teab oma pimedusest, sirutab käe ette. Pime, kes usub, et näeb, kõnnib otse vastu seina.

Lääs usub, et ta näeb tulevikku. Tal on mudelid, prognoosid ja stsenaariumid. Ta on ehitanud masinad, mis arvutavad ette ilma, turge, valimisi ja sõdu. Ja kui talle näidata midagi, mis loeb tulevikku teisiti — sünnitundi, joonte mustrit, iidset märki —, siis ta naerab. „Ebausk," ütleb ta. „Keskaeg."

See naer on pimeda samm seina poole.

Ja siin ei ole enam vahet, kas inimene on professor, ametnik, ajakirjanik või tavaline targutaja. Kui ta loeb ainult uudist, aga ei loe märki, on ta pime.

Sest seal, kus Lääs naerab, on Hiina ehitanud tuhandeid aastaid kestnud tuleviku lugemise tsivilisatsiooni. Mitte vaikselt. Mitte peidus. Avalikult, kivisse ja luusse raiutuna — ja Lääs vaatas seda otse, nimetas seda ebausuks ning ei märganud, et seisab juba selle sees.

See on tulevikupimedus. Mitte teadmatus. Midagi hullemat: veendumus, et tead.

II — Kolm asja, mida sulle ei õpetatud

Ma ei jõudnud selle mõtteni raamatukogus. See hakkas mulle sisse tulema alles siis, kui nägin, kuidas vana Hiina märgikeel ja uus masinatsivilisatsioon seisavad kõrvuti — ega vaidle omavahel üldse. Ainult Lääs naerab. Ja just see naer reetis pimeduse.

Legend, mida ma sulle räägin, ei ole väljamõeldis. Igaüks võib selle üle kontrollida. Just see teebki selle talumatuks.

Esimene

Hiina vanim säilinud kiri oli küsimus tulevikule.

Vanim säilinud hiina kiri ei räägi kaubandusest ega seadusest. See on ennustus. Kolm tuhat aastat tagasi raiuti Shangi dünastia oraakliluudele — kilpkonna kõhukilbile, härja abaluule — küsimus. Luu kuumutati tulel, kuni see pragunes, ja pragu loeti vastuseks.

Lääne tähestik sündis arvepidamisest: mitu amforat, mitu lammast, kellele võlgu. Hiina kiri sündis selleks, et küsida tulevikult. Üks luges varandust. Teine luges saatust.

Teine

Kahendmuster oli olemas tuhat aastat enne Euroopat.

Yijing — Muutuste raamat — on ehitatud kahest joonest. Katkenud ja terve. Ei ja jah. Kuus joont annavad kuuskümmend neli mustrit, kuuskümmend neli maailma olekut.

Üheteistkümnendal sajandil järjestas õpetlane Shao Yong need kindlasse ritta. Pane katkenud joone asemele null, terve joone asemele üks — ja rida loeb täpselt nullist kuuekümne kolmeni. Sama kahetine loogika — null ja üks, katkenud ja terve — millele Lääs hiljem ehitas masinate maailma. Sajandeid enne, kui keegi oskas seda masinakeeleks nimetada.

Kolmas

Lääne arvuti süütas oma esimese küünla sellelt oraaklilt.

Aastal 1701 saatis jesuiit Joachim Bouvet Pekingist Euroopasse kirja. Saajaks oli Gottfried Wilhelm Leibniz — mees, kes oli äsja välja töötanud kahendarvustiku, masinaloogika, millele rajaneb kogu hilisem arvutimaailm. Kirjas oli Hiina heksagrammide skeem. Leibniz vaatas seda ja nägi seal oma süsteemi.

Ja siin on koht, kus enamik jutuvestjaid valetab. Leibniz ei õppinud kahendkoodi Yijingist. Ta leidis selle sealt juba ootamas. Ta tõi oma võtme ja avastas, et lukk oli Hiinas ammu valatud. Kaks tsivilisatsiooni jõudsid sama koodini — üks nimetas seda masinaks, teine oraakliks.

III — Pööre

Pane need kolm kõrvuti. Hiina vanim säilinud kiri oli tuleviku küsimus. Hiina raamat kandis kahendmustrit tuhat aastat ette. Lääne arvuti sai oma sädeme sellelt mustrilt.

Ja siis nimetas Lääs juure, millest ta ise kasvas, ebausuks.

See ei ole lugu sellest, kuidas Hiina oli „tark juba ammu". See on lugu pimedusest. Lääs vaatab oraaklisse ja näeb ainult oma peegeldust — naerab „keskaja" üle masinaga, mille esivanema ta välja naerab. Ta seisab koopas, mille seinad on kaetud vastustega, ja arutleb, miks on pime.

Tulevikupimedus ei ole võimetus tulevikku näha. See on võimetus näha, kust su nägemine tuleb.

IV — Lävi

Sellest diagnoosist ei minda läbi lugemisega. See ei mahu artiklisse ega postitusse. Ta nõuab läbiminekut.

On olemas ring. Selle nime sa siit ei loe — kes peab teadma, see saab teada. Sees ei loe sa postitusi. Sa läbid kolm astet, mis on samad kolm sammast, mida just lugesid: õppida esitama küsimust, mida kardad; õppida lugema oma praegust olekut kuuekümne nelja seast; õppida nägema seda, mille suhtes Lääs on pime.

Ja kui sa kolmandast väljud, on pimedus võetud. Sa ei näe tulevikku rohkem kui enne. Sa lihtsalt ei usu enam, et nägid.